eco-net.ee | Uudised | Teemad | Õigusaktid | Kasulik teave | Artiklid | Teabeleht | Foorum | Lingid 12. detsember, 2017
  Küsimuste arhiiv | Kontakt | In English  
Säästva Eesti Instituut
EKJA
Küsitlus:
Kas keskkonnajuhtimissüsteemi ja/või ökomärgise olemasolu teie ettevõttes on andnud eelise edukaks osalemiseks riigihangetes?
On andnud märgatava eelise
On andnud teatava eelise
Ei ole andnud mingit eelist
Arhiiv »

Rohelised pole mingid ullikesed puudekaisutajad ehk Rohelise ilmavaade paratamatusest

20.02.2007 // www.greengate.ee

Säästev eluviis võiks olla elamise viis // 08.10.2006
Põlevkivi põletamine, selle alternatiivid ja hind // 01.11.2006
EL ja ettevõtja keskkonnakohustused // 01.11.2006
Strandbergi ulmekava paneks eestlased säästma ja sigima // 01.11.2006
Keskkonnategevuse tulemuslikkuse hindamine – mida saab mõõta, seda saab ka juhtida // 01.11.2006
Eetika eelised äris? // 01.11.2006
Pakendijäätmete kogumissüsteemist ja pakendite taaskasutamisest // 12.01.2007
Kliima soojenemine võib tuua nii palmid kui ka jääaja // 11.02.2007
Üksik saar energeetikameres // 15.02.2007
Rohelised pole mingid ullikesed puudekaisutajad ehk Rohelise ilmavaade paratamatusest // 20.02.2007
Muutuv kliima ähvardab kogu maailma // 07.04.2007
Maakera haigus aina süveneb // 13.04.2007
Marek Strandberg: Puudega rahva osa süsinikuringes // 27.04.2007
Mis on sinu kohvitassis? // 14.05.2007
Venemaad ootab ees majandusedu, Hiinat keskkonnakatastroof // 22.05.2007
Mart Jüssi hüljeste hukkumisest Pärnu lahel // 25.05.2007
Naftavaba maailm hakkab otsima elusat naftat // 02.08.2007
Eesti ettevõtjad käivad nappide maavaradega pillavalt ümber // 31.08.2007
Ökoelu – kahe otsaga asi (Eesti Päevaleht) // 14.04.2008

Rohelised pole mingid ullikesed puudekaisutajad ehk Rohelise ilmavaade paratamatusest
 
 
Erakonna Eestimaa Rohelised esinumber Lääne-Eestis Mart Saarso väidab, et rohelised ei soovi kedagi solvata ega poriga loopida, kuid samas on ta seisukohal, et tänapäeva globaliseeruvas maailmas on roheline maailmavaade paratamatus, sest tegemist on meie eksistentsi küsimusega. Alternatiiviks rohelisele maailmavaatele on vaid inimkonna hukk.

Alustuseks ehk tutvustad end laiemale lugejaskonnale – kes sa oled, millega tegeled?

Praegu olen Eesti Mereakadeemia projektijuht ja projekti „Eesti Antarktika” ekspeditsioonijuht.
 
Mida see projekt endast kujutab?

Eesti on Euroopas üks väheseid riike, kel pole oma Antarktika uurimise jaama. Soomlased, kes alustasid Lõunamandri püsiva uurimisega veidi vähem kui 20 aastat tagasi, on mulle korduvalt öelnud, et mis teil, eestlastel, viga, teil ju nii suur ajalugu selja taga… Nõukogude lipu all on eestlased ju enam kui pool sajandit Antarktikat uurinud. Projekti eesmärgiks ongi see alaline uurimisjaam sinna rajada.

Nüüd aga oled astunud poliitikasse ja miskipärast liitunud roheliste erakonnaga. Neid erakondi on siin tillukesel Eestimaal juba niigi palju, teame, kui killustatud on riigikogu, miks siis veel ühte parteid vaja oli?

Seletus on väga lihtne. Tavaliselt küsitakse, kas te olete vasak- või parempoolsed. Ette rutates ütlen, et meie valmiskampaania põhimõte või isegi päevakäsk oleks järgmine: kuna Eestil on endistest Nõukogude vabariikidest läinud kõige paremini, siis me ei arva, et oleks õigustatud ühegi erakonna (üksikpoliitikust rääkimata) poriga loopimine. Me ei solva mitte kedagi. Me arvame ka seda, et ülisuured retušeeritud näopildid liinibussidel on labane ja et poliitikas on see eilne päev.

Me ei levita tänavanurkadel järjehoidjaid, õhupallikesi või muud pudipadi. Meie, rohelised, teeme panuse eelkõige inimese mõtlemisele. Me lööme arvamuslugudega, selgitame ja räägime kõigile, mida taotleme.

Läheks nüüd ikkagi veidi konkreetsemaks. Mida siis Eestimaa rohelised taotlevad? Miks sina oled roheline?

Hiljuti kutsuti mind telesaatesse „Terevisioon”. Enne saadet küsisin saatejuhi käest, millest me räägime. Ta ütles: „Räägime niisama.” Siis palusin, et annaks vähemalt paar pidepunktigi. Sellepeale ta vastas: „No räägime sellest, et kalavarud on vähenenud ja et maailma lõpp on lähedal.”

Läksin hommikul telestuudiosse. Jutt kiskus kohe väga roheliseks ja selle maailmalõpu kohta ütlesin ma välja kolm versiooni. Need kõik on reaalsed. Esimene oleks selline: üha enam riike soovib endale tuumarelva – kõige kiirem ja valutum maailmalõpp olekski, kui käib üks suur pauk ja me lihtsalt lakkame olemast.

Teine stsenaarium on mõnevõrra kurvem ja tundub, et inimkond, sh ka Eesti, on valinud selle tee. See on ohjeldamatu tarbimine. Kunagi kirjutasin Postimehes arvamusloo.

Selle ajendiks oli, et nägin ühe kooli õue peal mustadest prügikottidest laotud püramiidi. Nendes kottides olid puudelt langenud lehed. Minu kui talus sündinud inimese loogika ütleb, et sellesama kooli lapsed pidanuks need lehed kokku riisuma ja kooliõuenurka komposti panema, et siis ühel kevadpäeval, kui kõik on kõdunenud, see materjal kooli ette lillepeenrale viia.

Selline käitumine seob inimest loodusega. Pealkirjastasin oma arvamusloo „Sügislehed kilekottides” ja selle viimane lause oli: „Ma loodan, et peagi saabuv talv ei too turule uut teenust, mille käigus pakitakse kilekottidesse ka tänavalt roogitud lumi.”

Teise kogemuse andis mulle ümbermaailmareis purjekal Lennuk (Aastail 1999–2001 osales Saarso Lennuki kaptenina projektis „Eesti lipp ümber maailma” – toim.) Kui oled keset Vaikset ookeani, siis see vaade, mida sinu silm jahi tekilt haarab, on ju ulatuselt tegelikult väga väike, isegi gloobusel pole võimalik seda ära märkida.

Samas ujub sinust pidevalt mööda mingeid kiletükke, tühje pudeleid, plastkanister … Seda prahti oli kõikjal. See ongi inimkonna arengu ummiktee. Maailmareis andis mulle kindla veendumuse, et see, mida inimene juba on teinud oma koduplaneedil, on enam kui ohtlik.

Sellest kõigest tulenebki meie kõige tähtsam põhimõte – roheline maailmavaade on paratamatus. Teiste sõnadega, poliitikas võid sa olla kas vasakpoolne või parempoolne, sa võid olla kristlane või muhameedlane, su nahavärv võib olla must, kollane või valge, see kõik ei oma mitte mingit tähtsust. Põhimõte on selles, et me kõik – pean silmas kogu inimkonda, eestlasi, saarlasi – saeme praegu üksmeelselt seda oksa, millel istume. Ühel päeval see oks murdub ja siis prantsatame kõik mürtsti alla.

Kui me aga sedaviisi veel jätkame, siis miks propageerime samaaegselt titetegemist. (paljud erakonnad seda enne valimisi teevad)? Kas me soovime sigitada uusi inimesi siia ilma, et nad oleks määratud pikale ja piinarikkale hukule? Pole vist MÖTET? VÖI mis?

Milline oleks siis teie erakonna pakutud alternatiiv?

Selles seisnebki kolmas stsenaarium. Rohelised siiski usuvad, et veel pole hilja… Roheliste missioon on, et seda kurssi, millel me praegu oleme sõitnud, tuleb natuke korrigeerida. Korrigeerida sedamoodi, et tuleb leida lahendused, mitte jääda ummikteele. Iga inimene, kui tal on vähegi südametunnistust, saab vältida seda kolme „R-i”: ära raiska, ära reosta, ära rüüsta!

Sinu jutust kõlab nagu etteheide, et olemasolevad erakonnad on seni tegelenud raiskamise, reostamise ja rüüstamise edendamisega.

(Veidi ebalevalt – toim.) Jah, ma siiski julgen seda väita. Kaasaegse poliitiku kohustuslikku sõnavarasse kuulub kindlasti ju sõna „keskkonnakaitse”. Kuid esitame endale küsimuse, kelle eest meil seda keskkonda kaitsta tuleb? Iseenda eest. Mina asendaksin sõna „keskkonnakaitse” sõnaga „keskkonnahoid”. Kunagi kirjutasin ajalehes Meie Maa, et ei ole olemas niisuguseid mõisteid nagu „meite meri”, „meite atmosfäär”, METTE pole.

Maailmameri on avatud süsteem, atmosfäär samamoodi, neid kahte asja me jagame kõigi teiste rahvastega. See tähendab seda, et sõltumata sellest, et oleme väike riik, peab ka meil olema sõnaõigus kaasa rääkida selle ühise varanduse säilitamise nimel. Vastasel juhul, nagu ma juba ütlesin, pole ju mõtet rääkida iibest ja selle tõstmisest.

Rohelised järelikult mõtlevad perspektiivitundega?

Tõepoolest, roheliste mõtteviisi kestus ei ole neli aastat, so järgmiste valimisteni. Ainult üks haletsusväärne raamatupidaja võib nii mõelda. Meie mõtleme aastakümneid ette, kui mitte aastasadu. Roheline maailmavaade on jätkusuutlik maailmavaade ja kui keegi arvab, et rohelised on sellised naiivsed inimesed, kes kõikjal kallistavad puid ja nuusutavad lillekesi, et rohelised üldse on ullikesed, siis need inimesed ei ole asjasse lihtsalt süvenenud ja eksivad rängalt.

Roheliste põhiideestik on: uued tehnoloogiad, uued lahendused – see kõik on vajalik, et ühiskond jääks jätkusuutlikuks. Need fossiilsed ahvatlused, mille nimi on nafta, kivisüsi või põlevkivi, need saavad varem või hiljem otsa. Siin tuleb leida alternatiive.

Mida silmas pead?

Eestis näiteks on üheks alternatiiviks tuuleenergia. Sageli toovad inimesed siin vastuväiteks: aga mis siis juhtub, kui tuult ei ole – kas siis pole meil ka elektrit? See on naiivne, pealiskaudse ja rumala inimese jutt. Vastupidi. Kas oled tähele pannud, et sageli räägitakse raadiouudistes: tuul puhus 18 m/sek ja siin-seal pole jälle voolu. Et tuuleenergiat senisest enam kasutada saab, see pole nüüd enam tühipaljas idee, siin on kõik vastavad arvutused tehtud. (Kuidas oleks tuulerohketel päevadel võimalik energiat akumuleerida – toim.)

Tuleksin ikkagi tagasi poliitika juurde. Päris meie vestluse alguses sa kritiseerisid praeguste erakondade käitumist ja jäi mulje, et rohelised soovivad taas nn uut poliitikat. Neli aastat tagasi luiskas seda „uue poliitika” juttu Res Publica. Nad kõrbesid kähku ja nüüd on need respublikaanidest valetajad leidnud endale mõnusa äraolemise teistes erakondades, näiteks Reformierakonnas ja Isamaaliidus. Kas teie erakonna täht jääb ikka kestvalt särama ega kustu sama kiiresti nagu Res Publical?

Res Publica saatus meid kindlasti ei taba. Omal ajal olin Res Publica asutamise juures ja ma ei tee sellest saladust – mind väga jõuliselt püüti sinna parteisse värvata.

Res Publica töötas nagu firma: oli turundusosakond, rahandusosakond, reklaamiosakond. Meil, rohelistel, on asjad kõik sootuks teistmoodi. Meie soov on erakonna sees juba toimiv ODOM – otsedemokraatlik otsustusmehhanism.

Praegu on nii, et keegi tark ja jõuline onu Toompeal otsustab, tädi Maali käest aga küsitakse midagi vaid iga nelja aasta tagant.

Inimesed peavad ka valimistevahelisel ajal saama võimaluse poliitikas osalemiseks. Inimestesse tuleb tagasi tuua see tunne, et näiteks Roomassaare sadam või Kuressaare–Kuivastu maantee on minu oma ega kuulu kellelegi võõrale. See on üks roheliste ülesanne.

Kas arvad, et teil tõepoolest õnnestub ületada elanikkonna võõrandumine riigist?

Ükski asi ei õnnestu üleöö. Teie, armsad ajakirjanikud, olete ehk tähele pannud, et rohelised ei ole lubanud kahe aastaga pensioni kahekordistada. Selliste lubaduste jagamine on puhas populism, see on inimeste petmine. Me oleme selgelt välja öelnud, mida taotleme. Me taotleme otsedemokraatiat, energeetilist julgeolekut ja keskkonnahoidu.

Meie ridades on tippjuriste, ärimehi, inimesi kõigilt elualadelt. See tähendab, et tegelikult katame kogu selle poliitilise spektri. Meie pink on nii pikk, et kui riigikokku saab 101 rohelist, siis oleme võimelised moodustama valitsuse.

Miks peaks saarlane ikkagi sind valima? Meie vestluse alguses ütlesid, et pead Saaremaal konkureerima oma sõprade Andres Tarandi ja Tarmo Kõutsiga?

Ma ei taha midagi halba öelda oma sõprade kohta, kuid enda kui kandidaadi kohta ütleksin järgmist: kui inimesed valivad mind või roheliste erakonda, siis hääletavad nad jätkusuutliku maailmavaate poolt.

Kandideerin siin ühe lihtsa asja pärast. Mul on selle saarega üks eriline side. Kui ehitasime jahtlaeva Lennuk, elasin sisuliselt terve aasta Saaremaal. Tookord tunnetasin ma igal sammul, et saarlased suhtusid sellesse projekti kui meite asjasse. Kui see oleks olnud minu teha, oleks Lennuki nime alla kodusadamaks kirjutatud mitte Tallinn, vaid Nasva. Ka merd olen sõitnud koos saarlastega, mistõttu on mulle ka juurde jäänud saaremaine kõnepruuk. See keel on mulle niivõrd külge hakanud, et mandrimaal on mind sageli saarlaseks peetud.

Elu siin Saaremaal peab muutuma selles suunas, et ei oleks vaja nii tihti mandri vahet liikuda, vaid siin kohapeal peab rohkem olemas olema. Saarlased on töökad ja tublid ja mis kõige tähtsam – kui kasutada maarahva lihtsat väljendit – saarlaste õnn on see, et neil ei ole huumorisoon pärasoolega kokku kasvanud.
 
Urmas Kiil, Oma Saar 20/02/07
        

tagasi

E-õpe
Ettevõtete keskkonnategevuse parimate näidete andmebaas
Viimased uudised:
23.03.2016
Seminar "Energiamajanduse korralduse seadusest tulenevad nõuded ettevõtetele" - 13. aprillil 2016
25.09.2015
Koolitus „ISO 14001 standardi uue versiooni muudatused“ - 19.oktoobril 2015
14.04.2015
Seminar “Näiteid ja kogemusi Rohelise Kontori süsteemi rakendamisest” - 14.mai 2015
Login:
Parool:
pea mind meeles
Unustasid parooli? »
Registreeru »