eco-net.ee | Uudised | Teemad | Õigusaktid | Kasulik teave | Artiklid | Teabeleht | Foorum | Lingid 16. detsember, 2017
  Küsimuste arhiiv | Kontakt | In English  
Säästva Eesti Instituut
EKJA
Küsitlus:
Kas keskkonnajuhtimissüsteemi ja/või ökomärgise olemasolu teie ettevõttes on andnud eelise edukaks osalemiseks riigihangetes?
On andnud märgatava eelise
On andnud teatava eelise
Ei ole andnud mingit eelist
Arhiiv »

Säästev eluviis võiks olla elamise viis

08.10.2006 // www.greengate.ee

Säästev eluviis võiks olla elamise viis // 08.10.2006
Põlevkivi põletamine, selle alternatiivid ja hind // 01.11.2006
EL ja ettevõtja keskkonnakohustused // 01.11.2006
Strandbergi ulmekava paneks eestlased säästma ja sigima // 01.11.2006
Keskkonnategevuse tulemuslikkuse hindamine – mida saab mõõta, seda saab ka juhtida // 01.11.2006
Eetika eelised äris? // 01.11.2006
Pakendijäätmete kogumissüsteemist ja pakendite taaskasutamisest // 12.01.2007
Kliima soojenemine võib tuua nii palmid kui ka jääaja // 11.02.2007
Üksik saar energeetikameres // 15.02.2007
Rohelised pole mingid ullikesed puudekaisutajad ehk Rohelise ilmavaade paratamatusest // 20.02.2007
Muutuv kliima ähvardab kogu maailma // 07.04.2007
Maakera haigus aina süveneb // 13.04.2007
Marek Strandberg: Puudega rahva osa süsinikuringes // 27.04.2007
Mis on sinu kohvitassis? // 14.05.2007
Venemaad ootab ees majandusedu, Hiinat keskkonnakatastroof // 22.05.2007
Mart Jüssi hüljeste hukkumisest Pärnu lahel // 25.05.2007
Naftavaba maailm hakkab otsima elusat naftat // 02.08.2007
Eesti ettevõtjad käivad nappide maavaradega pillavalt ümber // 31.08.2007
Ökoelu – kahe otsaga asi (Eesti Päevaleht) // 14.04.2008

Säästev eluviis võiks olla elamise viis

autor: www.greengate.ee

Teie tutvusringkonnas on kindlasti inimene või mitu, kes nii muuhulgas seltskondliku "small talk'i" käigus mainivad, et nad on keskkonnateadlikud ja armastavad loodust. Külas olles kiikavad nad hindavalt teie rämpsukotti: «Kas te ikka prügi sorteerite? See on väga loodussõbralik!». Muidugi olete kuulnud ka mahetoit-taaskasutusurbanistidest või ökoinimestest, kes on eriti trenditeadlikud ja sotsiaalselt tundliku närviga, joovad õiglast kohvi ja valmistavad toitu ainult bioloogiliselt puhtast riisist. Ja loomulikult käib selle juurde pidev mure maailma hea käekäigu pärast. Keskkonnateadlikkus teeb võidukäiku!

Milline on sinu kodu, keskkonnasõber?

Siin ja edaspidi võtan võrrelda kahte (väljamõeldud) neljaliikmelist peret, kellest üks elab maal, pooleteise sajandi vanuses talumajas ja teine Tallinna kesklinnast 20 kilomeetri kaugusel uues, «ökomalt» ehitatud majas. Mõlemas elamus on otsest elamispinda sadakond ruutmeetrit, lisaks abiruumid ja suur aed, mis kevadest sügiseni on oluline aktiivse elukeskkonna osa. Nimetagem neid välja mõeldud peresid näiteks «pärismaalasteks» ja «loodusemikkudeks».

Pärismaalaste talu on ehitatud jämedast palgist; palgid on maha võetud kõiki vanu kombeid järgides, kasutades saagi ja kirvest, kohale toodud hobuse ja reega. Palgivahed on topitud samblaga, muldpõrandad on ajapikku soojustatud ja kaetud laia, oma metsa puust valmistatud männilauaga. Pereema kootud kaltsuvaibad on jala all soojad astuda ja silmale rõõmsad vaadata. Aasta tagasi tehti aknad korda, nüüd on talvel palju mõnusam, sest kolmekordne pakettaken hoiab hästi sooja.Viit eluruumi kütab suur soemüüri ja lesoga ahi, ka vana leivaahi on töökorras. Süüa valmistatakse puupliidil, ainult suvel palavaga kasutatakse elektrit. Rehe alla ehitati kuivkäimla, vesi tuleb juba voolikuga tuppa, kanalisatsioon sai selle suvega maasse ja esimese oma sauna saab ehk tulevateks jõuludeks kütta. Kõik vajalikud tööd tehakse jõudumööda kogu perega nädalavahetustel ning puhkuse ajal ise, pere eelarve ei lubakski töömehi palgata. Päris suured tööd nagu näiteks kanalisatsioonikraavi kaevamine, tehakse talgute korras. Kokkuvõttes on pärismaalased õnnelikud, talu rahalised ülalpidamiskulud on väikesed ja isa-ema loodavad, et lapsed jäävad tulevikus taluga seotuks. Ehk on neis jõudu kunagised põllud ja heinamaad jälle ellu äratada .

Loodusemikud ehitasid oma maja vanaisalt päritud suhteliselt suurele kõrghaljastatud maatükile ehitusfirmade abiga. Ehitati ökomalt kui tavapärast pappmaja, arvestades materjalide taaskasutatavust, looduslähedust ja nende tootmise keskkonnamõju, ka valmistajamaad jne. Tõsi, esimene ehitaja lasi objektilt jalga, sest talle tundusid pere soovid napakate ja teostamatutena. Siiski on tulemuseks on üsna inimsõbralik ja elatav, suhteliselt väikeste ülalpidamiskuludega puitkarkassi ja valdavalt kipsplaatseintega hoone. Oleks teinud 37 sentimeetri paksused villaseinad, oleks küttekulud nullis, aga see on hilisem arhitektilt kuuldud tarkus. Praegu köetakse maja käsitsi puugaasiga, see kütab nii põrandat vett kui pesuvett. Õues on oma puurkaev. Kanalisatsioon on lokaalne, biopuhastist võib karstialal vaid unistada, aga vihmavesi kogutakse (sel suvel oli vihm üldiselt defitsiit) ja kasutatakse ilu- ja väikese tarbeaia kastmiseks ja ihu pesemiseks. WCd, mida on kaks, on kahesüsteemsed, tulevikus tahetakse siiski rajada ka kuivkäimla, et kallis kraam raisku ei läheks- aed ju vajab väetist! Majas on dušš ja vann, viimast naudib peamiselt pere kõige väiksem ja aeg-ajalt peseb pereema seal kaltsuvaipasid. Nõusid lakub A-energiaklassi masin, lampides on säästupirnid, välisvalgustuses kasutatakse anduritega lampe jne.

Kokkuvõttes on loodusemikkude maja väga stiilne ja külalised saavad seletamatagi aru, et siin on pererahvas keskkonnaasjadega kursis. Elektriarved on veidi suured, aga kunagi kindlasti pannakse päikesepatareid. Ja savikrohvi tahaks ikka ka. Lapsed ilmselt peavad hakkama kapremondile mõtlema, aga see pole enam vanemate mure, nemad tahavad pensionieas kas minema purjetada, elada metsa sees vanas talus või hoopis popis ökovanadekodus.

Kommentaar: Ökomaja ei tähenda üksnes saviplokke ja hundinuiaudemeid padja sees ega ka säästupirne ja kõikvõimalikke A+ energiaklassi kodumasinaid. Elamu peab ideest lammutamiseni kõlama kokku nii ümbritseva loodusega, mõjutades seda oma vormi ja olemusega võimalikult vähe, kui ka inimestega, kes seal elavad. Enne kui asute ehitama ökomaja, konsulteerige asjatundjatega, keda ka Eestis on tänaseks piisavalt. Kõige parem oleks leida seltskond omasuguseid ja rajada terviklikult läbimõeldud ja isemajanduv ökokogukond.

Mis sa sööd ja kus sa saad, keskkonnasõber?

Pärismaalaste rahalised võimalused on üsna piiratud, sest pereema on põllumajandusteadlane ja pereisa aus automehaanik. Peres on üks auto, mahukas kümne aasta vanune diiselmootoriga neljarattaline, see võtab vähe kütust ja varuosad on jõukohased. Lühemad käigud tehakse jalgratastega või jalgsi, kahte koolilast transpordib kooli ja lasteaeda koolibuss. Tõsi, bussini pääsemiseks tuleb neil talvel sumbata 2 kilomeetrit läbi lume suure teeni ja pärast tagasi koju ka. Sügisel ja varakevadel on pori kõrvuni. Lapsed on ikka rõõmsad, sest päevad on sisukad- pealelõunal käib koolis rahvatants ja näitering, tüdrukutele õpetatakse kodundust.

Pereema töötleb oma tarku dokumente, kui võimalik, kodus; Tartusse magistrantuuri ja 50 kilomeetri kagusele katsepõldudele paraku autota külast ei pääse- bussid ei käi, lähim rong Tartusse läheb... Tallinnast. Kord nädalas on aeg enda jaoks. Siis sõidab ema 10 kilomeetri kaugusele tõmbekeskusse maaliringi.

Pirakas põllulapp annab nii talvekartuli kui suve järgi lõhnavad maasikad südatalvel sügavkülmast. Maitsetaimed, kanamunad, silmailu ja romantilised õhtud lõkke ääres tähistaeva all vaikust kuulates- ka see tuleb oma õuelt. Ümberringi laiub liigirikas põlislaas, vaid nädalavahetustel täitub õu looduse lähedust nautima kihutanud sõpradega.
Poest peab tooma piima ja piimatooted, sest lähikonna laudad on üks teise järel pankrotti läinud. Sool, tikud, kehakatted ja raamatud, ka neid tuleb poest tuua. Hea raamatuvalik, tõsi küll, on Tartus ja... Tallinnas. Aga eks raamatu võib pikkadel talveõhtutel läptopi sisse ise ka valmis kirjutada, kui vaid majapidamistööde kõrvalt aega jääks.

Kui võimalik, pakitakse telk, söök ja söögitarbed autosse ja matkatakse terve perega Eestimaal. Kaugemaid reise praegu endale lubada ei saa, sest võlg on võõra oma (laenu ei ole pärismaalased seni võtnud) ja Eestimaal on nii palju avastamata kohti. Teatrid, kinod, diskosaalid - see on suur ettevõtmine. Lähimad lõbustused asuvad jällegi linnas ja sinna on mitme tunni tee. Aga kui koduvallas mõni kontsert või loeng toimub, siis sellest võetakse alati osa. Kahe kilomeetri kaugusel metsa taga naabrinaisega suheldakse ka, sest temal on internet.

Loodusemikkude rahalised võimalused on ka piiratud - alati jääb justkui puudu. Pereema on tegus pooljuht ja pereisa annab direktori mõõdu välja. Tõsi, lähtuvalt oma tõekspidamisest on mõlemad valinud mittetulusa sektori. Peres on kaks autot, üks, paari aasta vanune kõikide kellade ja viledega turbodiisel- pisike ja säästlik, aga väga mugav ja kiire mutukas- sellega tehakse linnasõite; ja teine, neliveoline linnamaastur, millel on gaasiseade ja millega saab ikka natukene metsa ka minna. Ja jalgrattaid katusele laduda. Ja pagasnikus asju vedada; sellega hoitakse terve hulk transporditeenuste raha kokku! Sest mine tea, millal mõni tore asi silma jääb ja on vaja osta.

Ehkki elatakse kohas, kus tihedalt käivad nii rongid, marsad kui bussid, leiab pereema, et hommikul üheskoos väiksema autoga linna tööle ja kooli sõita ning õhtul koos supermarketist läbi käia ja koju tagasi veereda on märksa säästlikum rahaliselt kui et igaüks individuaalselt ühistranspordiga. Pealegi, kui auto juba soetatud, siis tuleb temaga sõita. Keskmiselt sõidetakse päevas autoga 80 kilomeetrit.

Pereema püüab oma tööasjad sättida nii, et paar päeva nädalas saaks kodus tööd teha; ka pereisa kasutab teinekord kabinetti kodutöö tegemiseks. Internetis käiakse esialgu kahe kilomeetri kaugusel raamatukogus, aga kunagi saabub kõikjale WiFi ja siis läheb elu lihtsamaks. Pealegi saab raamatukogus läbi lugeda need paar kollast ajakirja, mida koju ei tellita. Niisama reklaami loodusemikud oma postkasti ei luba.

Aed annab silmailu- selle rajamisele on kulunud mitu lõunamaareisi eelarvet- ja natuke tilli, porgandit ja kui mügridest üle jääb, siis suvekartulit ka. Piima, või, kohupiima, juustu ja munad toob teisipäeval ja reedel kohalik talunik koju kätte, see on t õ e l i n e luksus! Lihatooted ostetakse naaberasula lihunikult, muude produktide puhul vaadatakse, et oleks kodumaine, õiglane või mahe. Ja kindlasti tervislik. Nädalas korra läheb pereema nimekirjaga hulgilattu või supermarketisse ja ostab kapid täis. Pisemad ostud ja «tahaks midagi head» sooritatakse kas linnaserva supermarketis või alevi kolmes poes. Üldiselt püüaks nii, et iga päev poes käima ei peaks, aga juhtub ikka, sest ootamatult saavad just tikud otsa.

Riideid ostetakse, aga üldiselt vähe ja kui võimalik, siis allahindlustelt või taaskasutuskeskusest. Pereema on lisaks loodussõbralkkusele ka hinnateadlik ning hoiab pere eelarvet kiivalt tasakaalus. Uusi riideid ostes on märksõnadeks naturaalsus, vastupidavus ja kodumaine tootja. Kord kuus pakib pereema paar kilekotitäit riideasju kokku ja saadab taaskasutuskeskusse.

Raamatuid ostetakse ja loetakse hiljutise uuringuga võrreldes palju. Uusi raamatuid vähem, aga vanakraamipoed on täis üllatavaid raamatuleide! Kabinetti telliti tuttavalt mööbitislerilt just hiljaaegu kolm riiulit juurde.

Teatris, kontsertidel ja muuseumides käiakse üha rohkem, sest eesti kultuurielu on rikas ja lapsedki on juba selles eas, et neid saab ja tuleb kaasa võtta. Tihti viivad kultuurireisid pere üheks õhtuks saja ja rohkemagi kilomeetri kaugusele. Kinole eelistatakse koduseid filmiõhtuid, selleks puhuks soetati kvaliteetne kodukino; tõsi, plasmateleri asemel valiti tavaline, sest see on 4 korda energiasäästlikum. Lisaks muidugi trennid ja hobid, mis põhiosas toimuvad küll linnas, aga hobideta inimene ei ole õnnelik ega terve. Sõpradega suhtelmine on au sees, neid kutsutakse külla ja neile sõidetakse külla, olgu või teise Eestimaa otsa.

Reisida on tore. Välismaal käimisest on nii emal kui isal väsimus, sest alalõpmata tuleb ette seminare ja õppereise, nii puhataksegi suvel enamasti ikka kodumaal. Pealegi on lennukiga lendamine eriti keskkonnavaenulik tegevus, sest kõrge väärtusega lennukikütuse valmistamiseks kulutatakse tohutult energiat ja kütusekulu ühe lendaja kohta on hiigelsuur.
Niisiis pakitakse telk ja lapsed autosse, jagrattad katusele ja sõidetakse paariks päevaks kuskile loodusse välja. Nauditakse kohalikku elu, käiakse söögikohtades, mis kohalikest produktidest imelisi hõrgutisi valmistavad, ostetakse külamemmede tehtud käsitööd ja talunike käest mett, külastatakse loodusmälestisi, rahvusparke, talumuuseume, jne... ning ongi aeg koju tagasi sõita. Oleks vaid gaasijaamu rohkem ja nädalavahetus pikem!

Kommentaar: Vähem (rahalisi) võimalusi ei tähenda alati odavat ja ebakvaliteetset, nii nagu keskkonnateadlik tarbimine ei ole alati mõistlik tegevus. Sõnal «tarbimine»on iseenesest kerge rumaluse maik manu, mõistlik oleks nii palju kui vajalik, nii vähe kui võimalik. Isetegemise rõõm, ühistransport, ühiskondlik kasutamine, kogukondlik jagamine- need võiksid olla selle alapealkirja positiivsed märksõnad.

Mis sinust järgi jääb, keskkonnasõber?


Pärismaalastel eriti palju prügi ei teki, sest kõik kartulikoored ja tillivarred komposteeritakse, ka kuivkäimla sisu laagerdub aasta või paar ja viiakse siis väetisena aiamaale. Solgivesi kallatakse taimedele, sest pesuseep ja -pulber, mida majapidamises kasutatakse, on loodusele vähem kahjulik . Väikseks jäänud riided antakse edasi teistele lastele, veidi kulunuid annab lõbusalt lappida ja osa vanu puuvillaseid kehakatteid elavad oma uut elu pereema kootud kaltsuvaipades. Paber rändab ahju, papp, pudelid ja vähesed pakendid vastavatesse konteineritesse või taaraautomaati. Munakoored kogutakse kokku ja söödetakse kanadele, sibulakoored ootavad lihavõtteid, supipära saavad koerad ja eks tegelikult on hea toon oma taldrik kenasti tühjaks süüa, nii ei lähe selles peres ka eriti toitu raisku.

Loodusemikkudel tekib prügi veidi vähem kui keskmisel inimesel tekkima peaks, sest ollakse ju keskkonnateadlikud ja poest ostes eelistatakse vähem pakendatud toitu. Mõnikord tekib isegi dilemma- kas võtta kirevasse topeltpakendisse pakitud Õiglase Kaubanduse kohv või veidi vähem pakitud tavaline Gevalia. Südametunnistus võidab! Poodi minnes on mikkudel ikka oma tekstiilkott kaasas, kui see just autosse ei ununenud, aga siis lohutab teadmine, et kilekotti saab edukalt prügikotina kasutada. Pudelivett muidugi ei osteta, see on mõistusevastane! Peldikupaber on enesestmõistetavalt ökomärgisega ning käteseep tuuakse loodustoodete butiigist. Kosmeetika on üldse väga naturaalne, puhas mesi ja kitsepiim; kvaliteetlõhnad välja arvata. Kodukeemia jäägid ja patareid rändavad ohtlike jäätmete vastuvõtupunkti kesklinnas. Kingakarbid ja muud mittevajalikud pakendid jäetakse ostes eriti teadlike kommentaare lisades poodi (keskkonnaharidus massidesse!), pandipakend rändab tagasi ringlusse, papp, maksuvaba klaas ja plast sorteeritakse ning viiakse vastavasse konteinerisse.

Toidujääkidega maiustavad selleski peres koerad ning kompostikast aianurgas töötab isuga. Ära tüüdanud riided ja jalatsid ning ajast-arust kodumasinad ja muu kasutuskõlbulik träni rändab taaskasutuskeskusse lootusrikkalt uut omanikku ootama. Mööblitükid, mis ei ole majja sisse ehitatud nagu köök ja kabinet, on soetatud ükshaaval vanakraamiäridest ja lastud raske raha eest korda teha või siis on neid pärandanud esivanemad- ainult üks kord osteti uued diivanid eelmisel aastal sellepärast, et kodukino oleks mugavam vaadata. Aga üldiselt ollakse ikka väga keskkonnateadlikud ning märksõnadeks on energiasäästlikkus, kodumaine tootja, naturaalsed materjalid, ökoloogiline jalajälg ja nii edasi.

Kommentaar: Tõenäoliselt on loodusemikkudel surres veidi rohkem asju kui pärismaalastel, aga need on see-eest ajast ja arust, oma aja keskkonnasõbralikemad tooted. Pärismaalastel on asju suhteliselt vähe, aga need on olnud vajalikud ning nende kodumasinad, mis töötasid sada aastat tagasi kondiauruga töötavad hea hooldamise korral ka saja aasta pärast samamoodi (kui neid just muuseumi ei nõuta). Jäätmete tekkimine on otseses seoses meie tarbimisharjumustega, aga tarbimine nagu juba ennist tõdetud, on teatud annustes rumaluse ilming. Miska oleks mõistlik harjuda ümber mõtlevaks inimeseks. Säästlik ja mõistlik peaks olema elamise ja liikumise viis. Hakake elama, keskkonnasõbrad!
        

    

tagasi

E-õpe
Ettevõtete keskkonnategevuse parimate näidete andmebaas
Viimased uudised:
23.03.2016
Seminar "Energiamajanduse korralduse seadusest tulenevad nõuded ettevõtetele" - 13. aprillil 2016
25.09.2015
Koolitus „ISO 14001 standardi uue versiooni muudatused“ - 19.oktoobril 2015
14.04.2015
Seminar “Näiteid ja kogemusi Rohelise Kontori süsteemi rakendamisest” - 14.mai 2015
Login:
Parool:
pea mind meeles
Unustasid parooli? »
Registreeru »